Competition in this pair is now closed, and the winning entry has been announced. Discussion and feedback about the competition in this language pair may now be provided by visiting the "Discussion & feedback" page for this pair. Entries may also be individually discussed by clicking the "Discuss" link next to any listed entry. Source text in English A theme of the age, at least in the developed world, is that people crave silence and can find none. The roar of traffic, the ceaseless beep of phones, digital announcements in buses and trains, TV sets blaring even in empty offices, are an endless battery and distraction. The human race is exhausting itself with noise and longs for its opposite—whether in the wilds, on the wide ocean or in some retreat dedicated to stillness and concentration. Alain Corbin, a history professor, writes from his refuge in the Sorbonne, and Erling Kagge, a Norwegian explorer, from his memories of the wastes of Antarctica, where both have tried to escape.
And yet, as Mr Corbin points out in "A History of Silence", there is probably no more noise than there used to be. Before pneumatic tyres, city streets were full of the deafening clang of metal-rimmed wheels and horseshoes on stone. Before voluntary isolation on mobile phones, buses and trains rang with conversation. Newspaper-sellers did not leave their wares in a mute pile, but advertised them at top volume, as did vendors of cherries, violets and fresh mackerel. The theatre and the opera were a chaos of huzzahs and barracking. Even in the countryside, peasants sang as they drudged. They don’t sing now.
What has changed is not so much the level of noise, which previous centuries also complained about, but the level of distraction, which occupies the space that silence might invade. There looms another paradox, because when it does invade—in the depths of a pine forest, in the naked desert, in a suddenly vacated room—it often proves unnerving rather than welcome. Dread creeps in; the ear instinctively fastens on anything, whether fire-hiss or bird call or susurrus of leaves, that will save it from this unknown emptiness. People want silence, but not that much. | The winning entry has been announced in this pair.There were 6 entries submitted in this pair during the submission phase. The winning entry was determined based on finals round voting by peers.
Competition in this pair is now closed. | Aeg on meil praegu selline, et, vähemasti arenenud riikides, võime vaikusest vaid unistada. Liiklusmüra, lakkamatult helisevad telefonid, bussides ja rongides kõlavad teavitused, televiisor inimtühjas kontoris lõugamas – häiriva lärmi aku ei tundu iial tühjaks saavat. Inimene aina kurnab ja kurnab end müraga ise samas hoopiski vastupidist igatsedes, olgu selleks siis puutumatu loodus, ookeaniavarused või hoopiski rahu ja keskendumist soosiv puhkus. Katsetest müra eest põgeneda kirjutavad nii ajalooprofessor Alain Corbin, kes peitus Sorbonne’i kui ka Norra maadeuurija Erling Kagge oma Antarktika kõnnumaade mälestustes. Siiski möönab härra Corbin oma „Vaikuse ajaloos“, et praegu pole sugugi mürarikkam kui vanasti. Enne õhkrehvide tulekut kõrisesid linnatänavail metalliga vöötatud rattad ja hobuste kabjarauad klõbisesid kividel. Enne meie vabatahtlikku peitumist nutitelefonide taha olid bussid ja rongid täis jutukõminat. Ajalehed ei seisnud tänavail tummalt virnas vaid müüjapoisid reklaamisid oma kaupa täiest kõrist hüüdes nii nagu seda tegid ka kirsside, kannikeste ja värske makrelli pakkujad. Teatris ja ooperis valitses täielik möll, plaksutati, trambiti ja vilistati. Isegi maal oli talupoegadel kombeks tööd rügades laulda. Enam nad ei laula. Muutunud pole niivõrd mitte müra tase, selle üle kurdeti ka eelnevatel sajanditel, kuivõrd meie häirituse tase, see viimane täidabki ruumi, mille muidu vallutaks vaikus. Kas pole mitte paradoksaalne olukord - sügavas männimetsas või kõrbeavarustes viibides või siis ootamatult tuppa üksi jäädes tundub vaikus pigem hirmutava kui teretulnuna. On kõhe, kõrv läheb instinktiivselt kikki iga heli peale, olgu see siis tulevisin, linnusäuts või lehtede kahin – iga päästev heli on parem kui tundmatu tühjus. Vaikust, mida me igatseme, ei tohiks olla ülearu palju. | Entry #22655 — Discuss 0 — Variant: Not specifiednone
Winner Voting points | 1st | 2nd | 3rd |
---|
50 | 10 x4 | 5 x2 | 0 |
- 1 user entered 1 "like" tag
- 1 user agreed with "likes" (1 total agree)
+1 televiisor inimtühjas kontoris lõugamas – häiriva lärmi aku ei tundu iial tühjaks saavat | Flows well This translation sounds the most natural "Estonian" or "belletristic", all text flows very well from the beginning to the end. This is just one example. | pauliine27 | |
| Üks tänase maailma, vähemalt arenenud maailma põhiteemasid on, et inimesed igatsevad vaikust, kuid ei leia seda kusagil. Tänavamüra, telefonide pidev piiksumine, busside ja rongide häälteavitused, tihtipeale tühjades kontoriteski lärmavad helendavad ekraanid moodustavad lõputu helitulva, mis hakib inimese tähelepanu. End müraga kurnates unistab inimkond hoopis millestki muust, mida loodab leida metsikust loodusest, ääretult ookeanilt või mõnest vaikusele ja keskendumisele pühendatud pelgupaigast. Ajalooprofessor Alain Corbin on kirjutanud erakuelust Sorbonne'is ja Norra maadeavastaja Erling Kagge sellest, mida koges Antarktika avaratel väljadel - kumbki kirjutab paigast, kus ta on üritanud pääsu leida. Aga kummatigi osutab Alain Corbin "Vaikuse ajaloos" ("A History of Silence"), et tõenäoliselt ei olnud ka vanasti palju vaiksem. Enne õhkrehvide leiutamist täitis linna munakivitänavaid hobuseraudade kõlksumine ja metalliga kaetud vankrirataste kõrvukurdistav kolin. Enne vabatahtlikku mobiiltelefoni üksindusse eraldumist kajas bussides ja rongides jutukõma. Ajalehemüüjadki ei pakkunud oma kaupa tummalt paberikuhjade kõrval seistes, vaid reklaamisid seda valjul häälel, nagu kirsside, kannikeste või värske makrelli müüjadki. Teatris ja ooperis kõlas heakskiidu- ja pahameelehüüete kaskaad. Põldudelgi võis kuulda tööd rühmavate talupoegade laulu. Nemad nüüd enam ei laula. Ega müratase, mille üle kurdeti ka möödunud sajanditel, polegi eriti muutunud, kuid kindlasti on suurenenud keskendumist hakkivate helide rohkus, mis valitseb ruumi, mille muidu haaraks enda alla vaikus. Selles peitub teinegi paradoks, sest kui vaikus haarab meid endasse - männimetsa sügavuses, elutul kõrbelagendikul, äkitselt tühjaks jäänud ruumis -, muutume pigem pelglikult rahutuks ega tunnegi enam selle üle rõõmu. Hirm hiilib ligi, kõrv püüab tabada nõrgimatki heli, kas või tule vuhinat või linnu huiget või lehesahinat, et pääseda tundmatu tühjuse käest. Inimesed küll vajavad vaikust, kuid mitte liiga vaikset. | Entry #22873 — Discuss 0 — Variant: Not specifiednone
Voting points | 1st | 2nd | 3rd |
---|
37 | 6 x4 | 6 x2 | 1 x1 |
- 1 user entered 1 "like" tag
Aga kummatigi osutab | Good term selection | Marika Piip No agrees/disagrees | |
| Selle ajastu temaatika, vähemalt arenenud maailmas, on et inimesed ihkavad vaikust, kuid ei leia seda. Liikluse müra, telefonide lakkamatu piiksumine, digiteavitused bussides ja rongidel, telerid üürgamas ka tühjades kontoriruumides on kui pidev nüpeldamine ning lakkamatu segaja. Inimrass on kurnanud end müraga ning ihkab selle vastandit - olgu siis metsikus looduses, laial ookeanil või mõnes vaikusele ja keskendumisele pühendatud puhkeasutuses. Ajalooprofessor, Alain Corbin, kirjutab oma pelgupaigast, Sorbonnist, ning Norra maadeavastaja, Erling Kagge, oma mälestustest Antarktika väljadelt, kuhu mõlemad on proovinud pageda. Ja siiski, nagu Hr Corbin märgib "Vaikuse ajaloos", pole praegusel ajal ilmselt rohkem müra, kui varasemalt. Enne õhkrehvide leiutamist täitis linnatänavaid kurdistav metallvelgede kõlin ning hobuseraudade klabin kividel. Enne vabatahtliku isolatsiooni mobiiltelefonides, kõlasid bussid ja rongid vestlusest. Ajalehe müüjad ei jätnud oma varusid tumma kuhja vaid reklaamisid neid kogu kõrist, nagu tegid seda ka kirside, kannikeste ja värske skumbria müüjad. Teater ning ooperimaja olid kaos hõisetest ning vaidlustest. Isegi maal laulsid talupojad tööd rügades. Enam nad ei laula. Mis on muutunud, pole mitte nii väga müratase, mille üle ka varasematel sajanditel kurdeti, vaid segajate tase, mis hõivavad ruumi, mida võiks täita vaikus. Seal paistab hoopis uus paradoks, sest kui vaikus saabub - männimetsa sügavustes, alasti kõrbe avaruses, järsku tühjaks jäänud ruumis - osutub see pigem ärevust tekitavaks, kui teretulnuks. Õud hiilib ligi; kõrv kinnistub instinktiivselt millele iganes, tule sosinale või linnu laulule või lehtede kahinale, mis päästaks teda sellest tundmatust vaikusest. Inimesed ihkavad vaikust, kuid mitte nii väga. | Entry #23146 — Discuss 0 — Variant: Not specifiednone
Voting points | 1st | 2nd | 3rd |
---|
9 | 0 | 1 x2 | 7 x1 |
- 3 users entered 3 "like" tags
üürgama | Good term selection | Marika Piip No agrees/disagrees | |
Õud hiilib ligi | Good term selection | Madis Olspert No agrees/disagrees | |
- 2 users entered 3 "dislike" tags
- 3 users agreed with "dislikes" (5 total agrees)
- 1 user disagreed with "dislikes" (1 total disagree)
-1 +3 1 kirside | Spelling Too many spelling and grammar mistakes. | Liina1 | |
| Meie ajastu teema, vähemasti arenenud maailmas, on inimeste vaikuse ihaldamine ja selle mitte leidmine. Liikluse möirgamine, lakkamatu telefonide piiksumine, digitaalsed teadaanded bussides ja rongides, televiisorid lärmamas isegi tühjades kontorites, on lõputu kära allikad ja tähelepanu kõrvale juhtijad. Inimrass väsitab ennast müraga ja igatseb vastupidist — olgu see siis metsikus looduses, ookeani avarustes või sisemisele rahule ja keskendumisele pühendatud retriitil. Ajaloo professor Alain Corbin kirjutas oma varjumisel Sorbonne’is ja Norra maadeavastaja Erling Kagge oma Antarktika tühermaade memuaarides, kuhu mõlemad on üritanud põgeneda. Ja siiski, nagu Mr Corbin “Ajaloo Vaikuses” välja toob, tõenäoliselt ei ole müra rohkem kui seda varem oli. Enne suruõhurehvide kasutuselevõttu olid linnatänavad täis metallservadega rataste ja hobuseraudade kurdistavat kõlksumist munakividel. Enne mobiiltelefonidega kaasnevat vabatahtlikku isolatsiooni bussid ja rongid kaikusid vestlusest. Ajalehemüüjad ei jätnud oma kaupa tumma kuhja, vaid kuulutasid seda täiel häälel, nagu tegid seda ka kirsside, kannikeste ja värske makrelli müüjad. Teatri- ja ooperietendustel valitses kiiduhüüete ja väljavilistamise tekitatud kaos. Isegi maapiirkondades talupojad laulsid tööd rügades. Nüüd nad enam ei laula. Mis on muutunud, ei ole mitte müra tase, mille pärast kaeveldi ka eelmistel sajanditel, vaid tähelepanu kõrvale juhtimise viisid, mis okupeerivad seda ruumi, mille vaikus võiks enda alla võtta. Siin ripub õhus veel üks paradox, sest kui vaikus tekib — männimetsade sügavuses, lagedas kõrbes, või äkitselt tühjenenud ruumis — on see tihtipeale pigem kõhedust tekitav kui teretulnud. Hirm hiilib ligi, kõrv instinktiivselt otsib midagi, olgu selleks siis tule sisin või linnulaul või lehtede kahin, mis päästaks ta sellest senitundmatust tühjusest. Inimesed tahavad vaikust, aga mitte just väga. | Entry #22720 — Discuss 0 — Variant: Not specifiednone
Voting points | 1st | 2nd | 3rd |
---|
6 | 1 x4 | 0 | 2 x1 |
- 1 user entered 1 "like" tag
- 1 user agreed with "likes" (1 total agree)
- 3 users entered 3 "dislike" tags
- 4 users agreed with "dislikes" (6 total agrees)
| Other I'm pretty sure we could find a better translation in Estonian to this word | Pikksukk | |
| Other This should be 'hr' | Sirts | |
| Vanuse teema, vähemalt arenenud maailmas, on see, et inimesed ihkavad vaikust ja ei leia üldse. Liikluse hulk, telefonide lakkamatu piiks, busside ja rongide digitaalsed teadaanded, isegi tühjades büroodes peegeldavad telerid, on lõputu aku ja häire. Inimene on oma müra ja pikkusega oma vastandist väljas-kas looduses, laias ookeanis või mõnes taganemises, mis on pühendatud vaikusele ja kontsentratsioonile. Alain Corbin, ajaloo professor, kirjutab oma varjupaigast Sorbonnes, ja Erling Kagge, Norra avastaja, tema mälestustest Antarktika jäätmetes, kus mõlemad on püüdnud põgeneda. Siiski, nagu hr Corbin juhib tähelepanu "Vaikuse ajalugu", tõenäoliselt pole enam müra nii palju kui kunagi varem. Enne pneumaatilisi rehve, linna tänavad olid täis kallist metallist rimmiga rattaid ja hobuseraua karmistamist. Enne vabatahtlikku isoleerimist mobiiltelefonides, bussid ja rongid rääkisid vestlusega. Ajalehtede müüjad ei jätnud oma kondiitritud vaikset hunnikut, kuid reklaamides neid kõige paremas mahus, nagu ka kirsside müüjad, violetsed ja värsked makrellid. Teater ja ooper olid huzzahide ja barrackide kaos. Isegi maal, talupojad laulsid, kui nad rügasid. Nad ei laula praegu. Muutunud pole müra tase, mida ka varasemad sajandid kaebasid, kuid tähelepanu kõrvale juhtimine, mis võtab ruumi, kus vaikus võib rünnata. Seal luuakse teine paradoks, sest kui see ründab-männimetsa sügavikus, paljas kõrbes, äkitselt vabas ruumis-see osutub tihti pigem ebameeldivaks kui teretulnud. Jää käib sisse; kõrv jääb instinktiivselt kinni kõige külge, kas tulekahju- või linnukõne või lehtede langemine, mis päästab selle tundmatu tühjuse. Inimesed tahavad vaikust, kuid mitte nii palju. | Entry #22814 — Discuss 0 — Variant: Not specifiednone
Voting points | 1st | 2nd | 3rd |
---|
0 | 0 | 0 | 0 |
- 2 users entered 2 "dislike" tags
- 3 users agreed with "dislikes" (5 total agrees)
+2 Liikluse hulk, telefonide lakkamatu piiks, | Mistranslations Well, this is an example of Google Translate. However, it's quality is improving. | Liina1 | |
+3 1 Inimene on oma müra ja pikkusega oma vastandist väljas-kas looduses, laias ookeanis või mõnes taganemises, | Other There arre many examples in this text that seem machine-translation rather than human translation. | pauliine27 | |
| Selle ajastu teemaks, vähemalt arenenud maailmas on, et inimesed ihaldavad vaikust, aga ei suuda seda leida. Autode mürin, mobiilide lakkamatu piiksumine, digiuudised bussides ja rongides ning telekate müra muidu tühjades kontorites on pidevad energiaakud ja tähelepanu segajad. Inimkond väsitab ennast ära selle müraga ja igatseb selle vastandit – kas looduses, merel või kuskil rahu ja keskendumisele pühendatud puhkekeskuses. Ajaloo professor Alain Corbin kirjutab oma rahupaigast Sorbonne'is ning Norra maailmaavastaja Erling Kagge kirjutab oma mälestustest Antarktika lagunevatest maapinnast, kuhu mõlemad on üritanud põgeneda. Kuigi hr Corbin märkab oma raamatus “A History of Silence”, et ei ole tegelikult rohkem müra kui enne oli. Enne pneunemaatilisi rehve olid linnatänavad täis kõrvulukustavat müra metallratastelt ja hobuseraudade trampimisest vastu kivitänavaid. Enne mobillidega teadliku eraldumist, oli bussides ja rongides võimalik kuulda vestluste melu. Ajalehemüüjad ei jätnud oma müügivarad vaikselt hunnikutesse, vaid reklaamisid neid kõva häälega nagu tegid samuti kirsi-, kannikeste- ning skumbriamüüjad. Teatris ja ooperis oli alati kaootiline hüüdimine ja vastukaja. Isegi maal laulsid tööd tehes talupojad. Nüüd nad enam ei laula. Müra tase, mille üle kaebasid ka varasemad sajandid, ei ole muutunud, vaid hoopis tähelepanu võimatuse tase, mis võtab vaba ruumi ära, mida vaikus võiks vallutada. Siin seisabki veel üks paradoks, sest kui vaikus vallutab – männipuu metsa sügavustes, paljal kõrbes, tühjas toas – see on pigem ebamugav kui teretulnud. Õudus kipub kallale, kõrvad tunnetavad igat pisihäält, kas kamina tule kragisemist, linnulaulu või lehtede kahisemist, et päästa ennast tundmatust vaikusest. Inimesed tahavad vaikus, aga mitte liiga palju. | Entry #22816 — Discuss 0 — Variant: Not specifiednone
Voting points | 1st | 2nd | 3rd |
---|
0 | 0 | 0 | 0 |
- 1 user entered 2 "dislike" tags
- 2 users agreed with "dislikes" (4 total agrees)
+2 lagunevatest maapinnast | Mistranslations mistranslation + grammar errors | Marika Piip | |
| | | | | X Sign in to your ProZ.com account... | | | | | | ProZ.com translation contestsProZ.com translation contests offer a fun way to take a break from your normal routine while testing and honing your skills with fellow translators.
ProZ.com Translation Contests. Patent pending. |